Karl König ütles:

Kolm suurt eksitust on kaasa aidanud kaasaja tsivilisatsiooni tabanud sõdade ja katastroofide tekkele:
– Inimesed peavad ennast maa ja universumi isandateks ja pärijateks, mõte Jumalast on saanud vaid miraažiks primitiivsete rahvaste peades.
– Alamaid instinkte ja „olelusvõitlust” , mille tulemuseks on „enamkohastunu püsima jäämine”, peetakse juba enesest mõistetavalt inimliku arengu peamiseks tõukejõuks.
– Mõõdetav intellekt sai kriteeriumiks, mille järgi määratakse inimese koht ühiskonnas, poliitikas, majanduselus jne. [—] Aga ka teised jõud on tegevuses ja kuigi need pole ehk nii märgatavad, on nende tugevus väga oluline. Need jõud lähtuvad [—] nüüdisaja inimhinge igatsusest uutmoodi kogukonnaelu järele, igatsusest tõeliselt kohtuda teise inimesega töös ja elus. [—] Üksikisikud soovivad üha enam heita ära oma vildakas usk intellekti ülemvõimu, tahtes kohata teisi, mitte nii intellektuaalseid kuid inimlikke olevusi. On tekkinud püüe leida ühendus teise inimese südamega, tema igikestva Isega. Nad tahavad näha teises, ja et teinegi näeks nendes, midagi enamat kui alamate tungide ja instinktide kogusummat. Nad tahavad teises inimeses läbi elada Jumala kujutist ja tunnistada seda. Ja kui siis kaasinimene kogeb Jumala kujutist neis endis, kerkivad nad üheskoos oma kaasasündinud inimväärikuseni. Lõpuks on inimesel vajadus taasavastada jumalikkuse tunnusmärke maailmas. Aga üksikinimesed ei suuda saavutada seda päris omapäi. Ainult üheskoos teistega saab tagasi võita kindlalt elujõude ja elujulgust. Kõikjal luuakse tõelised kogukonnad, saades vähehaaval vabaks nende kolme suure eksituse ahistavast mõjust nüüdisaja inimesele. (Karl König Botton village avamisel 27. mail 1957)

Tagasi avalehele